Vertiefungswissen anzeigenVertiefungswissen verbergenKokkuvõte
Juhisteta koolitusel on indiviid või rühm ise asjatundja ja kehtestab päevakava. Koolitaja aitab neil selle tegevuskava läbi mõelda ja seejärel rakendada nende omi kogemusi soovitud tulemuste saavutamiseks.
Juhisteta koolitus on kaasaaitav. See põhineb peegeldaval õppimisel ja probleemide struktureeritud lahendamisel. Koolitaja nõuab teadmisi, kuidas aidata inimestel end avastada ja oma probleeme lahendada.
Miks on juhiste puudumine koolitaja võtmeoskus, mida arendada? Kuna lisaks mitteotsustuslikule lähenemisele toetab see sellist koolituse lähenemisviisi, mis hõlmab kliente tõesti nende probleemide ekspertidena – ehkki ekspertidena, kes praegu ei ole päris kursis kogu asjakohase teabe ja teadmistega, et end oma teel aidata.
Koolitusel keskendutakse kliendile, kliendi vajadustele ja kliendi päevakavale. Juhisteta lähenemisviis tähendab, et koolitajad hoiduvad juhendamast või „ütlemast“, esitamast konkreetsetele küsimustele vastuseid pakkuvaid küsimusi või näitamaks pettumust, mille tõttu kliendid võivad näiliselt „keelduda“ nägemast või järgimaks seda, mis on koolitaja jaoks ilmsed lahendused. Juhisteta lähenemisviis viib praktikasse koolitamise maksiimi, mille kohaselt „klient teab kõige paremini, kuidas oma probleemiga hakkama saada“.
Juhiste puudumine seisneb selles, et koolitaja astub tagasi omaenda eelarvamustest. Läbi sügava kuulamise, tõhusa küsitlemise hetkel ja turvalise konfidentsiaalse ruumi loomise, milles klient saab ette kujutada ja katsetada, saab koolitaja kaasa aidata protsessile, mille käigus klient lepib ennast piiravate uskumuste ja/või hirmudega ning liigub neist kaugemale.
Ümberkujundava koolituse keskmes on juhiste puudumine, sest ainult klient saab leida võtme nende uste avamiseks, mille kaudu toimub ümberkujundamine just tema konkreetsel juhul. Koolitaja roll on jälgida, anda tagasisidet ja pakkuda peeglit, mille kaudu klient saab näha ja ära tunda võtmeid, mis on vajalikud tema ümberkujundavaks muudatusteks ja arenguks.
Koolitajatel on arvukalt häid põhjuseid teadlikkuse suurendamiseks sellest, millal nad ei anna juhiseid ja millal annavad. Siin on kaks asja, mille üle mõelda.
« Koolitaja, kes ei koolita
Enamik koolitajaid teavad, et suurepärane koolitus on enamasti juhisteta, kuid inimestel, kelle tugevus seisneb koolitajaoskuste spetsiifilisemas otsas, pole nii lihtne aru saada hetkest, mil nad kipuvad sobimatult „ütlema“ või „nõustama“. See on eriti problemaatiline nende jaoks, kelle tööalane taust või praegune päevatöö on seotud personali- või õppe- ja arendustegevusega. Nii palju oma ajast on kulutatud või kulutatakse endiselt teiste probleemide lahendamiseks, reeglite ja määruste juhendamiseks või inimestele ütlemiseks, mida teha. Ehkki nende teadmiste panus võib olla hindamatu, kui neid nõutakse mentorlussuhetes, on need enamasti koolituse kontekstis väga kahjulikud.
Tulemus on see, et kliendid võivad olla sunnitud pöörduma tagasi kelleltki teiselt õppimise juurde, ilma et neil oleks võimalus saada hõlpsamini uurida, kuidas omas ajas ja omal viisil edasi liikuda. Vähese enesekindlusega kliendid, kes soovivad inimestele meeldida, võivad seetõttu isegi treenerist sõltuvusse sattuda. Peegeldava praktika kehtestamine on võtmetähtsusega, et aidata koolitajatel ära tunda mõtte- ja käitumisharjumusi, mille tulemusel minnakse tagasi juhisterežiimi, ning alustada nende vältimise strateegiate väljatöötamise protsessi.
« Koolitaja, kes ei esita väljakutseid
Kui juhendamine keskendub kliendile ja kliendi võimele kaevata sügavale, et leida oma probleemidele lahendusi, peab koolitaja suutma vajadusel täita juhendaja, peegli ja väljakutsete esitaja rolli. Koolitaja seansid peaksid olema palju enamat kui hubased vestlused sõprade vahel. Pikaajaliselt alla surutud raskeid emotsioone, näiteks viha, leina või pettumust, võib olla vaja lepitada, väljendada ja nendest üle minna ning see tähendab, et koolitaja peaks olema võimeline piisavaks eraldatuseks, et mitte end kliendi olukorraga liigselt samastada (kokkumäng) või lükata tagasi seda, mida ta hetkel kogeb, kui klient läbib keerukaid aegu.
Väljakutse on harva meeldiv. Kuid väljakutse on koolitussuhetes sageli hädavajalik, sest koolitaja esitab kliendile väljakutseid ja vajadusel esitab ka klient väljakutseid koolitajale. See on koht, kus koolitaja vajab tugevat inimestevahelist läbikäimis- ja suhtlemisoskust, mis on võimeline looma piisavat sügavat kontakti ja usaldust kliendi vastu, et taluda seda, mis võib muutuda tormiseks mereks. Tundlikkus ja oskus lugeda inimest tervikuna on koolitaja jaoks hädavajalik, kui nad valivad hetkel juhiste mitteandmise ja andmise vahel. Väljakutset ei tohiks karta. Selle ettevalmistamiseks tuleks luua terav teadlikkus sellest, kui palju juhiseid kellelgi täpselt on või peab sellel hetkel olema, ning piisavalt paindlikkust, et liikuda vajaduse korral vähemate või rohkemate juhiste poole.
Selle ajaveebi materjalide autoriõiguse omanik on dr Alison Newby ja see on litsentsitud Creative Commonsi Attribution-Non-Commercial-NoDerivative 4.0 rahvusvahelise litsentsi alusel.
Allikas: https://newbycoachlive.wordpress.com/2018/02/19/the-importance-of-non-directiveness-in-coaching-and-2-good-reasons-to-build-awareness/